Oled sa kunagi tundnud, et ütled „jah“, kuigi tahaksid tegelikult öelda „ei“? Et püüad olla meeldiv, rahulik, vastutulelik – isegi siis, kui see tähendab enda vajaduste unarusse jätmist? Väliselt tundub see nagu lahkus ja hoolivus. Aga sisimas võib tekkida vaikselt kasvav väsimus.

Inimestele meele järele olemine ei ole siiras soov teistele head teha. See on peenem ja valusam viis püüda kontrollida, mida teised sinust arvavad.

Inimestele meeldida püüdmine on sageli lapsepõlvest kaasa tulnud õpitud käitumine. Väikesena õppisime, et armastus ja turvatunne tulevad siis, kui oleme „head lapsed“ – kui ei tee liiga palju lärmi, ei tekita konflikte ja ei põhjusta pettumust. Sellest kujuneb sisemine veendumus: „Et mind armastataks, pean olema meeldiv ja teistele sobiv.“ Nii hakkame juba varakult oma tõelist olemust vormima teiste ootuste järgi, uskudes, et see tagab kuuluvuse ja heakskiidu.

Selle mustri taga võib olla hirm tagasilükkamise, pahameele või konflikti ees. See paneb meid tegema kõik, et hoida rahu, vältida pettumust ja olla „hea inimene“. Samas on see ka viis kontrollida, kuidas teised meid näevad: kas nad näevad mind kui lahket, tublit, alati valmis aitajat?

Väliselt tundub see positiivne – teised võivad meid isegi kiita. Aga sisimas hakkame tasapisi kaotama sidet iseendaga. Mida rohkem püüame teiste ootusi täita, seda kaugemale liigume omaenda sisemistest vajadustest ja piiridest.

Kui pidevalt ohverdad enda väärtused ja soovid selleks, et olla armastatud, võib see viia pahameele, läbipõlemise ja enese kaotamiseni.
Ühel hetkel võib tekkida küsimus: “Kes ma üldse olen, kui ma ei püüa kellelegi meeldida?”

Sageli ei märka me, et see käitumine ei lähtu tegelikult hoolimisest, vaid soovist tunda end turvaliselt. Kui püüame kontrollida, kuidas teised meid tajuvad, ei tegutse me ehedusest, vaid hirmust – samast hirmust, mida lapsena tundsime, kui kartsime armastuse kaotust.

Sügaval selle mustri all elab algne haav – veendumus, et ma ei ole piisav sellisena, nagu olen. Kui laps õpib, et armastus sõltub tema käitumisest, hakkab ta kogu elu vältel otsima väljastpoolt kinnitust, mis ütleks: „Sa oled hea. Sa oled väärtuslik.“ Aga see kinnituse vajadus on nagu janu, mida välised allikad ei saa kunagi päriselt kustutada.

Tõeline vabadus ja kasv algavad siis, kui mõistad, et sinu väärtus ei sõltu sellest, mida teised sinust arvavad või kui palju heakskiitu sa saad. Sa oled juba piisav – ka siis, kui keegi ei näe sind „täiusliku“ inimesena.

See tähendab õppida austama oma vajadusi, seadma piire ja olema rahus teadmisega, et mitte kõik ei pea sinuga nõustuma ega sind heaks kiitma –
ja see on täiesti okei.

Kui vabastad end pidevast vajadusest heakskiitu saada, siis sa taastad oma jõu ja väärtustunde, mis ei sõltu enam välistest kinnitustest. Sellest hetkest saad hakata looma suhteid, mis põhinevad ehedusel, mitte kohanemisel. Ja ehk hakkad märkama, kui palju kergem on hingata, kui ei pea enam kellelegi meeldima – vaid saad lihtsalt olla.

Kunstiteraapia on hell ja lubav teekond iseendani. Siin ei pea sa kellelegi meeldima ega midagi tõestama – oluline pole tulemus, vaid protsess ise.

Loov väljendus aitab jõuda sinna, kuhu sõnad alati ei ulatu. Värvid, kujundid ja sümbolid toovad nähtavale tunded ja sisemised lood, mis on vajanud kuulamist. Selles ruumis saad lasta endal olla päriselt olemas – ilma hinnanguta, ilma maskideta.

Uuringud kinnitavad, et kunstil põhinev eneseväljendus toetab eneseteadlikkust, vähendab stressi ja kasvatab enesehinnangut. See on õrn viis taastada kontakt oma sisemise väärtuse ja eheda minaga – samm korraga, läbi loomise ja lubamise.

Oled väga oodatud minuga kohtuma!