Mõnikord jätab üks kogemus kehasse jälje. Isegi siis, kui olukord on ammu möödas, võib keha reageerida justkui oleks oht jälle kohal.

Selles loos jagan ühe kliendi teekonda lahendustele orienteeritud maaliteraapias ehk LOM-teraapias. Viie kohtumise jooksul muutus pilt pildi järel – ja koos sellega ka see, kuidas klient oma hirmu koges.

See on lugu sellest, kuidas lihtsad kujundid ja värvid võivad aidata ajul ja kehal kogemust ümber korraldada.

Siuru (nimi muudetud) pöördus kunstiteraapiasse lämbumishirmu tõttu. Aastaid varem oli ta COVID-i ajal kogenud öösel hetke, mil hingamine oli raskendatud. Sellega kaasnes tugev lämbumis- ja surmahirm. Füüsiliselt möödus olukord kiiresti, kuid keha ei unustanud seda kogemust.

Hiljem hakkasid sarnastes olukordades – näiteks haiguse ajal või siis, kui nina läks kinni – tekkima ärevus ja paanikahood. Süda hakkas kiiresti lööma, rinnus tekkis pinge ning mõtted liikusid kiiresti kõige hullemate stsenaariumide poole.

Aja jooksul võisid need reaktsioonid tekkida ka ootamatult, ilma selge päästikuta. Näiteks autosõidu ajal.

Psühhotraumatoloogia järgi on sellised reaktsioonid keha loomulik vastus olukorrale, kus inimene on kogenud võimalikku ohtu elule või kehalisele terviklikkusele. Selline kogemus võib jääda kehasse mälestusena, mis aktiveerub hiljem teatud päästikute kaudu.

Vaatamata arsti väljakirjutatud rahustitele tundus talle, et olukord läheb aina hullemaks. Nii pöördus ta maaliteraapiasse.

LOM-meetodi üks eripära on see, et häiriv sisemine kogemus – olgu selleks tunne, kehaline aisting, mõte või mälupilt – muudetakse visuaalseks kujundiks.

Iga LOM-protsessi alguses koostame kliendiga lühikese ja struktureeritud protokolli. Sõnastame teema, millega soovime töötada, märkame sellega seotud kehalisi aistinguid ja mõtteid ning kirjeldame, millist muutust inimene loodab kogeda. Seejärel leiame sellele kogemusele kujundi, millest saab alguse maaliprotsess.

Maaliteraapias kasutatakse guaššvärve ning maalitakse suurele paberile (70 × 100 cm). Suur formaat annab käele ja kehale liikumisruumi ning mittedominantse käega maalimine aitab vähendada kontrolli ja hinnanguid, mis sageli loomingulist protsessi piiravad.

Pärast protokolli koostamist küsisin Siurult:

“Kui see lämbumishirm oleks anum, siis milline anum see oleks?”

Ta vastas: ämber.

LOM-is on oluline, et pilti maalitakse võimalikult lihtsalt – nii, nagu laps seda näeks või joonistaks. See tähendab selgeid kujundeid, lihtsaid värve ja minimaalselt detaile.

Meetodi autorid rõhutavad, et LOM ei keskendu kunstilisele eneseväljendusele, vaid muljele, mille pilt tekitab. Lihtne ja selge kujund aitab häiriva mälupildi või emotsiooni tagaplaanile jätta ning loob ajule uue, rahulikuma visuaalse orientiiri. Eesmärk ei ole maalida ilusat pilti, vaid luua kujund, mida aju saab kergesti töödelda ja ümber korraldada.

Siuru maalis ämbri. Tegelikult meenutas see rohkem tünni kui ämbrit ning ka valitud pruun värv ei olnud kõige tavapärasem ämbrile.

Järgmisel kohtumisel tõdes Siuru, et tal oli raske mõnda muud värvi ämbrit isegi ette kujutada, kuigi asjade lihtsustamiseks otsisime näidispilte ka internetist.

Selline hetk on kunstiteraapias üsna kõnekas. Kui kogemus on seotud väga kindla sisemise kujutlusega, võib inimese ettekujutus alguses olla üsna jäik. Pilt ilmub just sellisena, nagu inimene seda sisemiselt kogeb, ning seda on raske teistsugusena ette kujutada.

Esimesel kohtumisel jääbki pilt sageli selliseks, nagu see esialgu ilmub. Alles järgmistes etappides hakkame pilti tasapisi muutma, nii et sellest kujuneb lihtne ja neutraalne kujutis oma tavapärases keskkonnas.

LOM-meetodis on see oluline samm. Kui pilt muutub selgemaks ja igapäevasemaks, kaotab sageli ka sellega seotud emotsionaalne pinge oma intensiivsuse. Nii saab aju hakata kogemust tasapisi ümber korraldama.

Teisel kohtumisel tekkis Siurul soov pilti muuta. Ta korrigeeris ämbri kuju ning kattis pruuni värvi kollasega.

Värvi või kuju muutmine võib tunduda väike samm, kuid see loob uue visuaalse mulje, millele aju saab hakata teisiti reageerima.

Kolmandal kohtumisel oli näha kliendi pühendumist pildi korrigeerimisel. Ta värvis ämbri veel kord üle, et see oleks ühtlasem ning lisas sellele stabiilsema maapinna. Samal ajal hakkasid esile kerkima ka erinevad tunded – näiteks süü ja pinge, mis olid seotud pere ja vastutusega.

Kunstiteraapias on see üsna tavaline. Kui üks kogemus hakkab muutuma, võivad nähtavale tulla ka teised sisemised kihid.

Neljandal kohtumisel lisas Siuru ämbrile olulised detailid ning pilt sai lõpetatud. Ta ütles, et tunneb kehas rohkem rahu, ning tema tähelepanu ei ole enam nii tugevalt hirmule suunatud.

Viiendal kohtumisel pöörasime pilgu kogu protsessile tervikuna.

Küsisin temalt:

“Kõik see, millega sa oled siin protsessi jooksul töötanud, hakkab nüüd tasapisi selgemat kuju võtma. Kui see muutuks geomeetriliseks kujundiks, siis milliseks kujundiks see muutuks?”

Ta vastas: ring.

Sellest sai meie viimane pilt. Selleks hetkeks oli tema sisemine pinge märgatavalt muutunud. Kui protsessi alguses hindas ta oma ärevuse taset kümnepalliskaalal üheksaga, siis protsessi lõpuks oli see langenud nullini.

Uuringud on näidanud, et pärast lahendustele orienteeritud maaliteraapiat väheneb inimeste kogetud sisemine pinge märgatavalt ning muutus püsib sageli ka järelkontrollis.

Meetodi keskne idee on lihtne:

Kui muudame pilte, muutuvad ka tunded ja käitumine.

Aju ei salvesta kogemusi ainult sõnade kaudu. Tihti on need seotud piltide, aistingute ja emotsioonidega. Kui neid kujundeid muuta, võib muutuda ka see, kuidas keha olukorrale reageerib.

Kolm kuud peale maaliteraapia lõppu kirjutab mulle Siuru:

“Tahan jagada, et tundub, et see hirm millega sinu juurde teraapiasse tulin on mind maha jätnud Ma olen tõbine, nina ikka kinni ja mul pole kordagi sellist hirmu tunnet olnud, isegi kui meenutan, et milline see olla võis, siis ei mäleta Super, aitäh Kelli!”

Kunstiteraapias ei pea inimene oskama maalida. Pildid on sageli väga lihtsad. Kuid just lihtsuses peitubki nende mõju. Vahel piisab ühest kujundist, ühest värvist või ühest pildist, et midagi meie sees hakkaks liikuma.

Ja mõnikord piisab mõnest kohtumisest, et keha saaks lõpuks aru: see oht on möödas.