Suurema osa oma elust olen tundnud end valena ja püüdnud end iga hinnaga õigeks teha – läbi erinevate teraapiate, enesearengupraktikate, koolituste ja lugemisvara. Väliselt näis see sügava enesearenguna, kuid sisimas kandis seda üks visa uskumus: minuga on midagi valesti. Ma ei sobitu. Ma ei kuulu. Ma pole vastu võetud. Ma ei tohi eksida.
Teadmine, et tegelikult olengi juba õige, tabas mind nagu välk selgest taevast. Sain äkki aru, et olin kogu aeg vaadanud asju vale nurga alt. See taipamine lubas mul avaneda. Muutusin leebemaks nii enda kui ka teiste arvamuste suhtes. Lubasin endal olla haavatav ja rohkem mina ise. Hakkasin rohkem lubama elul endaga juhtuda.
Idee “õigest minast”
Sageli ei takista meid elamast mitte hirm ise, vaid ettekujutus sellest, millised me peaksime olema. Meil kõigil on peas mingi pilt “õigest minast” – inimesest, kes on tasakaalus, enesekindel, produktiivne, vaimselt küps ja sotsiaalselt sobiv. See pilt võib tunduda süütu. Ta võib isegi motiveerida. Aga tasapisi võib ta hakata meie eest elama.
Kui me elame selle kujutluse järgi, ei kohtu me enam eluga otse. Me kohtume oma ideega elust. Ja ideed on halastamatud. Need ei küsi, kuidas sul täna päriselt on. Need küsivad, kas sa vastad standardile.
Häbi ja sisemine kriitik
Elu ise on teistsugune. See on liikumine, katsetamine, kohanemine. Laps ei õpi kõndima kontseptsiooni järgi. Ta kukub, tõuseb ja kukub uuesti, kuni liikumine muutub loomulikuks. Täiskasvanuna pole kukkumine enam lihtsalt tasakaalu kaotus – see võib tähendada häbi. Ja just häbi on see, mis seob meid “õige olemise” ideega.
Kui kusagil minevikus sai eksimusest tunne, et minuga on midagi valesti, hakkab psüühika looma kaitset. Sisemine kriitik võtab valvepostil koha sisse. Ta ei ole kuri – ta püüab kaitsta. Aga ta teeb seda range hinnangu kaudu: ära ütle seda, ära tee nii, ära näita ennast enne, kui oled kindel.
Nii võib kaitse tasapisi muutuda vanglaks.
Koht, kus ei pea olema “õige”
Just siin kohtun ma selle teemaga sageli ka oma töös kunstiterapeudina. Inimene istub paberi ette ja küsib esimese asjana: “Kas ma teen õigesti?” See küsimus ei käi tegelikult joone või värvi kohta. See käib elu kohta.
Paber ei küsi, kas sa oled piisav. Värv ei nõua täiuslikkust. Pintslitõmme ei hooli sellest, kas ta vastab standardile – ta lihtsalt sünnib.
Ja kui inimene lubab endal tõmmata joone, mis ei ole sirge, valida värvi, mis tundub liiga tume, või luua kujundi, mis näib kohmakas, juhtub midagi olulist. Maailm ei kuku kokku. Keegi ei tõuka teda välja. Närvisüsteem õpib tasapisi, et ebatäiuslikkus ei tähenda ohtu.
Elu ei ole projekt
Mida vähem püüame end parandada, seda enam hakkame end kogema.
Süsteemse töö, organisatsioonide ja inimeste transformatsiooni praktik Jan Jacob Stam on öelnud, et vigu ei ole olemas – on ainult variatsioonid. See mõte haakub sügavalt ka kunstiteraapia kogemusega. Joon ei ole vale, kui ta ei ole sirge. Värv ei ole eksimus, kui ta on ootamatu. Iga tõmme on üks võimalik viis olla olemas. Kui hakkame nägema oma kogemusi variatsioonidena, mitte vigadena, lõdvestub ka sisemine kriitik. Parandamise asemel tekib uudishimu. Hinnangu asemel kogemus.
Me elame ajastul, kus ka eneseareng võib muutuda projektiks: paranda, arenda, optimeeri. Aga elu ei ole projekt, mida tuleb õigesti ellu viia. See on protsess, mis juhtub meis ja meie kaudu. Kas võib olla, et küpsus ei seisnegi selles, et lõpuks vastame oma ideaalile, vaid selles, et lubame endal olla liikumises – pooleli, muutumas?
Kui me lihtsalt oleme kohal
Sest kui me korraks jätame kõrvale küsimuse “Kas ma olen piisav?”, võib avaneda midagi palju lihtsamat ja tõelisemat.
Elu ei küsi, kas sa oled täiuslik.
Ta küsib vaid, kas sa oled kohal.
Ja võib-olla on suurim vabanemine taipamine, et me ei pea end õigeks tegema. Me oleme juba elu väljendus – täpselt sellisena, nagu me parajasti oleme.
