Individuaalne kunstiteraapia on turvaline ja hinnanguvaba ruum eneseavastuseks.
Individuaalne kunstiteraapia sobib hästi neile, kellel on keeruline oma tundeid sõnades väljendada. Terapeutilises protsessis kasutatakse loomingulist eneseväljendust vahendina, mis aitab sügavamalt mõista iseennast – kunst ei ole eesmärk omaette, vaid tee sisemise maailma juurde.
Minu psühhoteraapiline lähenemine põhineb lahenduskeskse lühiteraapia (Solution Focused Brief Therapy) põhimõtetel. See keskendub mitte probleemidele, vaid inimese olemasolevatele sisemistele ressurssidele, tugevustele ja võimalustele tulevikus soovitud muutuste loomiseks.
Teraapias kasutan ka LOM-meetodit – lahendustele orienteeritud maaliteraapiat, mis ühendab visuaalse eneseväljenduse, märkamise ja tähenduste loomise väga konkreetsel ja struktureeritud moel.
Millal tulla kunstiteraapiasse?
Millal tulla kunstiteraapiasse?
Individuaalne kunstiteraapia toetab inimesi mitmesugustes eluolukordades:
- ärevus, stress, sisemine pinge
- depressioon, meeleolu langus
- kohanemisraskused või kriisid
- madal enesehinnang
- suhted ja suhtlemisprobleemid
- lein, trauma, kaotus
- isiklik areng, identiteediküsimused
- vanemlikud väljakutsed, mure lapse pärast
Uuringud näitavad, et kunstiteraapia aitab parandada elukvaliteeti, tugevdada eneseväljendust ja toetada isiklikku võimestumist. Loomingulise protsessi kaudu saab inimene ligipääsu oma sisemisele tarkusele isegi siis, kui sõnu on keeruline leida.
Mis seansil toimub?
Mis seansil toimub ?
Iga kohtumine kestab 60–90 minutit ning sisaldab nii vestlust kui ka loovtööd. Kasutame erinevaid kunstivahendeid ja -tehnikaid – näiteks joonistamist, maalimist, kollaaži, savitööd või fotosid –, et uurida sügavamalt tundeid, kogemusi ja mõttemustreid. Varasem kunstikogemus ega joonistamisoskus pole vajalikud – oluline on protsess, mitte lõpptulemus. See on turvaline ruum, kus saad olla päriselt ja ausalt sina ise.
Soovi korral on võimalik integreerida ka pere- ja organisatsiooni konstellatsiooni tehnikaid, mis aitavad vaadata isiklikke või tööalaseid korduvaid probleeme süsteemsest vaatenurgast – näiteks peresuhteid, töökeskkonda või perekondlikke mustreid.
