Terapeutilises keskkonnas pole see juhuslik. Fotograafia, mis algselt oli dokumenteerimise tööriist, on tänapäeval saanud võimsaks vahendiks eneseavastuses ja emotsionaalses tervenemises – ka kunstiteraapias.

Fototeraapia juured ulatuvad 19. sajandisse, kui Briti psühhiaater Hugh Welch Diamond kasutas portreefotosid oma patsientide seisundi peegeldamiseks. Hiljem, 20. sajandi alguses, toetasid seda suunda ka Sigmund Freud ja Carl Jung, kelle teooriad visuaalsest alateadvusest andsid aluse visuaalsete meediumide kasutusele psühhoteraapias.

Pärast Teist maailmasõda hakati fotosid kasutama ka rehabilitatsioonis, eriti sõjaveteranide vaimse tervise toetamiseks. 1980.–1990. aastatel kasvas akadeemiline huvi fotograafia terapeutilise kasutamise vastu hüppeliselt. Judy Weiser, fototeraapia mõjukas eestvedaja, andis sellele valdkonnale raamistiku ning tõi selge vahe: fototeraapia toimub juhendatud teraapias, samas kui terapeutiline fotograafia võib toimuda ka iseseisvalt.

Kunstiteraapias kasutatakse fotosid mitte ainult analüütilisel, vaid looval ja transformatiivsel viisil. Fotod võivad olla osa kollaažist, lähtematerjal loominguks või isiklikuks peegelduseks. Erinevalt puhtalt fototeraapiast on kunstiteraapias rõhk kunstilisel protsessil ja sümboolsel tähendusel.

• Kollaaž: Piltide lõikamine ja kombineerimine aitab luua uusi tähendusi ning töödelda keerulisi tundeid turvalises vormis.
• Isiklikud fotod: Perekonnaalbumid, lapsepõlvepildid või isiklikud fotod võivad käivitada tähenduslikke seoseid ja emotsioone.
• Fotokaardid: Projektiivsed tööriistad, mis sobivad eriti hästi neile, kellel on keeruline end sõnaliselt väljendada.

Uuringud on näidanud, et visuaalsed kujutised mööduvad verbaalsetest kaitsemehhanismidest, võimaldades pääseda ligi allasurutud emotsioonidele ja kogemustele. Fotod toetavad:

• Emotsioonide töötlemist
• Eneseanalüüsi ja identiteeditaju tugevdamist
• Trauma leevendamist ja tähendusloomist
• Heaolu ja enesehinnangu kasvu
• Turvalise narratiivi kujunemist

Tänapäeva nutitelefonide ajastu on toonud fotod meie igapäevaelu keskmesse. Me dokumenteerime kõike: tundeid, hetki, kaotusi, saavutusi. Just seetõttu on fototeraapia ja visuaalne kunstitöö üha olulisemad – need aitavad meil näha oma elu läbi uue vaatenurga, sageli selgemalt ja sügavamalt kui sõnad suudaksid.

• Turvaline ruum emotsioonide töötlemiseks
• Sõnadeta eneseväljendus
• Võimalus vaadelda elu kui terviklikku narratiivi
• Uue tähenduse loomine läbi visuaalse loomingu
• Toimetuleku toetamine keeruliste kogemuste korral

Fotograafia ja kunstiteraapia ühendamine avab ukse sügavale sisemaailma – sinna, kus sageli peituvad vastused, mille sõnad on kaotanud. Terapeutiline fototöö ei vaja professionaalseid oskusi ega kallist varustust. Vaja on vaid soovi vaadata, märgata ja tähendusi luua.

Kui oled tundnud, et sind kõnetab visuaalne maailm, või kui sõnad kipuvad takerduma, võib fotograafia olla just see tee, mis viib sind lähemale iseendale.

Artikkel on koostatud Kellli Sevilla Kook Tallinna Ülikooli magistritöö uuringu põhjal: Fotomeetodite kasutamine kunstiteraapias sisemise lapse jõustamiseks.